Ma kohe pean kirjutama, kui uskumatult õnnelikuks võib teha mind nüüd Koeru. 4 kuud tagasi ma küll seda ei uskunud. Tahtsin nii väga Tartu ära (mitte, et ma nüüd üldse ei tahaks seal olla). Siin tunnen end ikka nii-nii vabalt ja eriti tore on veel see, kui kohtusime ka Kätriniga siin. Käisime väljas jalutamas ja nii ilus oli õues. Nii palju lund võrreldes Tartuga. Tõsiselt kaunis talveilm. Ühel hetkel Kätu ütles, et "kuula, nii vaikne" ja siis me lihtsalt seisime keset Koerut ja kuulasime vaikust. Imeline. Veel imelisem on perekonnaga kohtuda, kõik on nii armsad mulle, et nädalavahetus kuidagi jääb väga lühikeseks.
Käisin täna ka vanaisa juures. Istusin köögis ja jõin teed. Ühel hetkel lihtsalt jäin aknast välja vaatama ja jälle sadas nii tihedalt suuri lumehelbeid ja need kollaste kõhukestega armsad rasvatihased sõid isukalt vanaisa pandud toitu puu otsas ja all. Sellist vaatepilti ikka linnas tavaliselt ei näe.
Kodus on igal pool meil jõuluehteid ja kaunistusi ka, sellest tunnen ka linnas puudust. Ma ei hakka see aasta eraldi midagi ostma poest enda tuppa kaunistuseks, piisab mulle ka mandariinidest ja siis sellest jõulusussist, mille kardinapuu külge riputasin. :)
Paar näidet Koerus olevatest jõulukaunistustest. Alumise helbekese meisterdasid emps ja Laura ise, vot kui osavad :)
Käisin täna ka vanaisa juures. Istusin köögis ja jõin teed. Ühel hetkel lihtsalt jäin aknast välja vaatama ja jälle sadas nii tihedalt suuri lumehelbeid ja need kollaste kõhukestega armsad rasvatihased sõid isukalt vanaisa pandud toitu puu otsas ja all. Sellist vaatepilti ikka linnas tavaliselt ei näe.
Kodus on igal pool meil jõuluehteid ja kaunistusi ka, sellest tunnen ka linnas puudust. Ma ei hakka see aasta eraldi midagi ostma poest enda tuppa kaunistuseks, piisab mulle ka mandariinidest ja siis sellest jõulusussist, mille kardinapuu külge riputasin. :)
Paar näidet Koerus olevatest jõulukaunistustest. Alumise helbekese meisterdasid emps ja Laura ise, vot kui osavad :)
Ja veel on uskumatu kui palju ma oma koera igatsen linnas olles. Ma nagu mõtlen isegi selle peale, et kus ta küll parajasti on, kas pikutab maja taga või maja ees, kas püherdab lumes või sööb. Ja alati kui ma koju tulen, siis hüüan juba teda ja siis ta alguses pistab ainult näo oma pesast välja ja siis ma ütlen "hei" ja siis ta jookseb kiiremini kui Usain Bolt mu poole ja on hullupööra rõõmus, just nagu minagi. Siis me olemegi 2 hullu, kes lihtsalt ei oska kuidagi olla. Paitamise/musistamise/kallistamise/ilusate sõnade üledoosi on ta minult kindlasti saanud. Ja minu meelest on ta maailma kõige armsam koer ning tal on kindlasti maailma kõige ilusamad pruunid silmad.
Ja see olen m-i-n-a!
Ja see olen m-i-n-a!
Ja mis ma oskan kosta, kuulake jõululaule, sööge mandariine, kallistage iga päev vähemalt ühte inimest, kui vihastate siis proovige mitte kellelegi midagi halvasti öelda, sest on mõistmise ja armastuse aeg. Kui mitte alati, siis jõulude aeg peaks see nii olema. Ja kohe on detsember läbi ja siis on kõik jälle tavaline. Laske endasse veidi detsembrikuu maagiat, sest no selles kuus on midagi maagilist!
Mina leian näiteks midagi maagilist enda ões ja vennas, great family!! :)
Mina leian näiteks midagi maagilist enda ões ja vennas, great family!! :)
Ma kirjutan varsti jälle, see oli kodupostitus, mis vajas kiiret tähelepanu! Aitäh lugemast ja ehk suutsin kasvõi ühele inimesele korraks naeratuse näole tuua selle postitusega.
Ilusat nädalavahetust! :)